laupäev, 29. juuni 2019

Kuidas Karinist sai maailmameister harutamises


Järgmisel päeval, kui mul oli jälle väike Mauri-ootamise paus, mõtlesin katsetada, kuidas mingi suvaline neljakandiline padi teha ja padjale lukku õmmelda. Kauplesin Simolt jällegi kangajäägid ja "silma järgi" lõikasin vajalikud detailid välja.
Lukk oleks võinud olla kaetud otsatükiga, aga sel hetkel ma ei osanud veel seda õmmelda 😏 




Mauri tuli, vaatas, mudis ja silus seda patja ja uuris, et kas poroloon padja sees on katki. Mina ei saanud küll aru, et miskit seal sees katki oleks. Kuna ma olin kasutanud suvalist poroloonijääki, siis polnud ka 100% kindel - võtsime porolooni uuesti koti seest välja ja selgus, et poroloonil oli ühest kohast paari sentimeetrine tükike imeõhukeselt rebenenud.
Selle peale Mauri ütles pühalikult, et kui meister ei näe silmadega, siis tunneb sõrmedega... 
Mulle meenus selle peale koheselt "Printsess herneteral" 😄, aga tegelikult on selles Mauri ütlemises iva sees😉 

Ehkki selline õmblemiskatsetus oli mul esmakordne, oli mestari tulemusega rahul ning sellest jällegi piisas , et ta mulle taaskord uue ülesande usaldas.

Ühel hetkel toodi mulle tool, millele (ja lisaks tema kolmele kaaslasele) pidin välja mõtlema pehme seljatoe- ja istmekatte.

Selle hookus-pookuse kallal nägin ma omajagu vaeva -õppisin palju, sain väga palju õmmelda, katsetada erinevaid variante, vaielda Mauriga ja VÄGA palju harutada ja veelkord harutada 😅😂 nutma ei hakanud, tuju oli jätkuvalt hea, võib-olla oli töökojas veidi vaiksem, kui tavaliselt 😊😊😊

Tool ise oli plastist selja ja põhjaga, selline kipakas, aga istumiseks tegelikult päris mugav.


Midagi liimiga seljatoe külge ei kleepinud. Seljatoe esiosale kinnitasin porolooni ülevalt servast kahepoose teibiga. 
Porolooni sobivaks lõikamine oli lihtne. Esiosale kasutasin õhemat, tagumisele paksemat porolooni.
Et kangast õmmeldud "koti" kergemini saaks peale tõmmata, siis katsin porolooni õhukese vaheriidega.



Kangast katte väja mõtlemine oli juba keerulisem. Oi kui palju kangajääke sai ära lõigatud ja katsetatud enne, kui sobiv lõige valmis 😉




Põhja ja seljaosa detailid



Esiosa alumine serv on kinnitatud tagumise osa külge takjapaelaga


 Tulemus sai selline



Lõpuks sain ka toolipõhja lõike valmis nii, et Maurile sobis. Kuna ta soovis, et istmepõhi "nakkuks" plastikpõhjaga, siis istmekatte alumisele poolele õmblesin õhukese kummise kanga. Alumistele osadele sai jällegi ka takjapaelest kinnitus, et pehmenduseks olevat porolooni paigaldada.



Toolipõhja tegemine põhjustas väikest vaidlust Mauriga kuna ma ise oleksin teinud veidi teistmoodi (ka Simo oli minuga samal meelel), aga lõppude lõpuks, meistritega ei vaielda 😉 ja tegin ikkagi nii nagu Mauri õigemaks pidas.







Kinnitusdetailidena jällegi takjapaelad. Mina ise (ja Simo ka 😊) oleksin õmmelnud kinnitused natuke teise koha peale, aga Mauri soov oli selline



 Siin siis tool enne ja pärast - tiimitöö tulemus.
Sellel "enne" variandil olen enne pildistamist seljaosa peale juba õhukese porolooni jõudnud  paigaldada



Mauri: "Harutamine on kõige parem õpetaja " 



















reede, 28. juuni 2019

Karin saab sõbraks õmblusmasinatega






Kui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et mingil hetkel õnnestus Marekil Maurile suur auk pähe rääkida ja Marek sai loa 120-aastasel vanuril vedrud välja vahetada 😜

Kuna vanad tuttavad raamatukogutoolide karkassid seisid paljalt seina ääres, siis uurisime, et mina võiksin ehk põhjakatted kangast välja lõigata.... mille peale Mauri kostis konkreetselt:"Ei, ei, Kaarin neid ei lõika (loe laulvalt)" ja tõi mulle hoopis soomlaste lemmikud arteki toolid ning palus põhjad raami küljest eemaldada, nummerdada ja klammerdatud kattekangad eemaldada.

Töö sai üsna ruttu tehtud ja jäin ootama Mauri tagasitulekut myymäläst. Ootasin mõnda aega, aga arvestades seda, et kliente käib tal iga päev omajagu, siis võib kuni tööpäeva lõpuni niiviisi jalgu kõlgutada...
Vaatsin veidi ringi ja otsustasin midagi õmmelda ning Mauri über-kiirete masinatega sõbraks saada.
Alati abivalmis Simo andis hunniku kangajuppe, millest otsustasin õmmelda midagi ümarat, et overdamist harjutada 😃

Midagi hakkab looma... kappõmblus ja puha 😊


Teeks ehk Marekile mütsi, aga väheke suur sai 😂


Õmbleks hoopis padja? Juba poroloongi sai välja lõigatud... Vahepeal jõudis Mauri tagasi, 
vaatas, et mida ma toimetan ning soovitas padja asemel toolile pehme polsterdusega põhja teha. Kuna meistrile vastu pole mõtet ajada ja pealekauba tundus see mõte mulle meeltmööda, siis saigi toolile selline tore pehme iste






   
Mauri vaatas siit-sealt, kiitis töö heaks ning üllatus-üllatus, arvake ära, mis mind ootas järgmisel hommikul?

Olles tööle jõudnud, suunas Simo mind õmblusmasina juurde ja ütles, et MINU tööks on raamatukogu toolidele uute põhjakatete õmblemine! Vaat siis nii 😊


















Mingil ajal monteeris Marek toolid tagasi kokku ja praeguseks on need taas raamatukogus

.









esmaspäev, 20. mai 2019

Marek ja vedrud


Viimati sai kirjutatud vist tugitoolide lahtivõtmisest ning jõudsime lahkamisega puitraami ja vedrusüsteemini. Mul õnnestus Mauriga kaubale saada ning sain loa ühe põhja vedrusüsteem uuesti teise põhja järgi üles laduda.
Seni olime tugitoolid ära kaapinud ja polsterduse eemaldanud. Lisaks lihvisime lihvpaberiga (240-sega) toolid ära ja need jäävad nüüd viimistlust ootama (peits ja lakk), et siis uued kangad peale saada. 

Mõned pildid toolidest peale lihvimist:







Alustan siis algusest - kõigepealt lõi Jumal taeva ... 

(olgu, olgu, vana nali 😉)


Kuna vanal vedrustusel olid osad sidumisnöörid katki ning tugevast jämedast traadist raam oli katki ja korra juba parandatud, kuid ka see parandatud raam oli taas samast kohast järgi andnud, seega avanes minul võimalus seda olukorda loodetavasti parandada.


Põhjaraam paljalt, millele paigutan vedrud lahtiselt, et näha, kuhu panna sadulavööd. 
Väike märkus veel põhjaraamile - raami tegijal oli vist puiduvalik kehva, kuna okstega materjal on kasutusse võetud. 


Sadulavööd paigas, vööde otsad on keeratud 3-e korra ning siis kinni naelutatud.


Vedrud paika ja raami külge kinni järgmiselt -


Sadulavöö külge vedrusid ei õmmelda, vaid kinnitatakse vasktraadist klambritega, mille kinnipigistamiseks on spetsiaalsed tangid


Klammerdatud vedrud sadulavööl


Puitkarkassi külge sai vedrud kinnitatud "sinklitega" võimalusel neljast küljest


Vedrude alumise ringi vahele panin 3-e korra keeratud dzuut kanga ning naelutasin selle raami külge. Naelutamine magnetotsaga haamriga vedrude vahel on väga mugav, naelad püsivad haamri küljes ning saab ühe käeba nealutada. Kanga mõte on selles, et juhul, kui vedrud peaksid lõpuni kokku vajutatama, siis nad ei tee häält, kui ringid omavahel peaksid kokku puutuma. 


Nüüd, enne kui hakata raami äärde naelu sidumisnööri kinnitamiseks lööma, tugevdame raami puiduliimiga, valades liimi raamile ning nühkides vanad naelaaugud ja praod liimi täis. Jätan natukeseks kuivama ja saan jätkata. Esimesena seon pikiread, jättes välise ringi sisekülgedele ja keskmistele vedrudele üleviskega sõlmed, mis võimaldavad hiljem vedrusid vajadusel liigutada.

 
Üleviske sõlm vasakul all, ja otse keskel on poolsõlm. Poolsõlmega fikseerin vedru need osad, mis peaksid jääma paigale, kuid neid on vajadusel võimalik veel liigutada.


Seasõraga fikseerin varasemalt liikuma jäänud vedrud teise ringiga, sidudes seasõra üleviske kõrvale/üle. Põhimõte peaks olema selline, et vedrude kõrgust ja asendit fikseerivad nööride liinid on kõik duubeldatud, nagu pildil näha e. nöörid jooksevad paralleelselt


Vedrude ülemise välise ääre külge paigaldasin põlve otsas jämedast traadist istmeraami järgi väänatud raami spetsiaalselt vedrude klammerdamiseks mõeldud klambritega, millised tuli kokku pigistada vastavate ümmarguste tangidega. Väga mugav ja kiire viis.


Vedrude kinnitamise klambrid ja nende kokku pigistamise tangid.


Sidumise tulemus sai minu enda hinnangul päris hea ning igati sarnane teisele originaalile, kuid ...

   
Mauri tuvastas põhjalikumal uurimisel "väikese" vea, nimelt toolipõhja esikülg ülemine äär peaks ulatuma puitraamist vähemalt 1 cm võrra väljapoole (vasakpoolne pilt), kuid minu seotu oli vastupidiselt 1 cm seespool puitraami äärt (parempoolne pilt). Kuna sellisele põhjale ei saa kanti korrektselt kinnitada, siis sain ülesande eest tahapoole minevad nöörid esimesest küljest lahti võtta ning võimalusel vedrude esioda ümber siduda. 

Tegelikkuses osutus ümbertegemine sedavõrd keerukaks, et olin sunnitud kogu seotud vedrustuse lahti pookima ja sain vedrupõhja uuesti algusest peale siduda. Peris kena öppetund ja terve tööpäeva jagu lisapraktikat!

Siin siis uus algus ...


... ja teistmoodi töövõtted. Metallklambrid tuli asendada peenema õmblemisnööriga ning sellega sai traatraam vedrude külge jadamisi sidudes kinnitatud.


Vana originaal ja uuesti seotud istmepõhjad kõrvuti.


Seekord sai esikülg parem.


Väike vinkki veel - vedrude kõrgust sidumisel on kõige parem mõõta metalljoonlauaga, see mahub igale poole vahele ja on jäik, seega hea mõõta, annab õige tulemuse.

ja veel üks vinkki - sõlmed, millised lõpetavad nööri otsi, tehakse puiduliimiga kokku/sõlmele tilgutatakse liimi, et otsad punuma ei paneks.


Kogu sidumistöö läheb taas juteriidest teki alla, teki ääred väljapoole topelt keeratud ja klambritega kinni lastud.


Vedrud pealt  ja kandi raam samuti läbi õmmeldud ning jääb ootama järgmist tööpäeva järgmiste kihtide lisamiseks.


Meile saadeti mõned küsimused 😉: 

1. Kas klambritega vedrusid kinnitades jäävad vedrud sama pingule, kui õmmeldes, et keerutada ei saa?
Eks see sõltu sellest, kui tugevalt klamber kinni pigistada. Tugevalt pigistades võttis vedru päris kinni küll. Kuidas see ajale vastu paneb, ei oska kahjuks öelda.

2. Kas vöösid naelutades tegid samamoodi nagu koolis, et esmalt naelutasid ühe kihi, keerasid kolme korra ja naelutasid pealt uuesti?
Just, samamoodi nagu koolis

3. Millega vöösid pingutasid?
Mina pingutasin kammi kujulise väikse sadulavöö pingutiga, kuid kohapeal on ka pika varrega pingutid.

4. See liimiga tugevdamine on huvitav tehnika. Et ei mingit ühekaupa naelaaukude täitmist? Rääkisin sel teemal täna meistritega ja mulle selgitati, et põhimõtteliselt on nad teadlikud ka puupunnidega täitmisest ning aegajalt, küll harva, kuid siiski, teevad nad ka nii, kuid tavaklient ei nõua muud, kuid oma soovide täitmist e. uue polstri, täidise või vedrude panekut ning üldjuhul on klient hinnatundlik, seega tunnitasu maksmine naelaaukude täitmise eest ei ole majanduslikult vajalik.
Liimiga aukude ja pragude täitmine võetakse ette siis, kui raami konstruktsioon on nõrgestatud kas korduvast kanga vahetamisest või muudest mehhaanilistest vigastustest ning vajadusel saab samaaegslt pitskruvidega ka nt tappe liimida jms. Kui liim ära kuivab, siis on see läbipaistev ja ei jää enam silma.