esmaspäev, 20. mai 2019

Marek ja vedrud


Viimati sai kirjutatud vist tugitoolide lahtivõtmisest ning jõudsime lahkamisega puitraami ja vedrusüsteemini. Mul õnnestus Mauriga kaubale saada ning sain loa ühe põhja vedrusüsteem uuesti teise põhja järgi üles laduda.
Seni olime tugitoolid ära kaapinud ja polsterduse eemaldanud. Lisaks lihvisime lihvpaberiga (240-sega) toolid ära ja need jäävad nüüd viimistlust ootama (peits ja lakk), et siis uued kangad peale saada. 

Mõned pildid toolidest peale lihvimist:







Alustan siis algusest - kõigepealt lõi Jumal taeva ... 

(olgu, olgu, vana nali 😉)


Kuna vanal vedrustusel olid osad sidumisnöörid katki ning tugevast jämedast traadist raam oli katki ja korra juba parandatud, kuid ka see parandatud raam oli taas samast kohast järgi andnud, seega avanes minul võimalus seda olukorda loodetavasti parandada.


Põhjaraam paljalt, millele paigutan vedrud lahtiselt, et näha, kuhu panna sadulavööd. 
Väike märkus veel põhjaraamile - raami tegijal oli vist puiduvalik kehva, kuna okstega materjal on kasutusse võetud. 


Sadulavööd paigas, vööde otsad on keeratud 3-e korra ning siis kinni naelutatud.


Vedrud paika ja raami külge kinni järgmiselt -


Sadulavöö külge vedrusid ei õmmelda, vaid kinnitatakse vasktraadist klambritega, mille kinnipigistamiseks on spetsiaalsed tangid


Klammerdatud vedrud sadulavööl


Puitkarkassi külge sai vedrud kinnitatud "sinklitega" võimalusel neljast küljest


Vedrude alumise ringi vahele panin 3-e korra keeratud dzuut kanga ning naelutasin selle raami külge. Naelutamine magnetotsaga haamriga vedrude vahel on väga mugav, naelad püsivad haamri küljes ning saab ühe käeba nealutada. Kanga mõte on selles, et juhul, kui vedrud peaksid lõpuni kokku vajutatama, siis nad ei tee häält, kui ringid omavahel peaksid kokku puutuma. 


Nüüd, enne kui hakata raami äärde naelu sidumisnööri kinnitamiseks lööma, tugevdame raami puiduliimiga, valades liimi raamile ning nühkides vanad naelaaugud ja praod liimi täis. Jätan natukeseks kuivama ja saan jätkata. Esimesena seon pikiread, jättes välise ringi sisekülgedele ja keskmistele vedrudele üleviskega sõlmed, mis võimaldavad hiljem vedrusid vajadusel liigutada.

 
Üleviske sõlm vasakul all, ja otse keskel on poolsõlm. Poolsõlmega fikseerin vedru need osad, mis peaksid jääma paigale, kuid neid on vajadusel võimalik veel liigutada.


Seasõraga fikseerin varasemalt liikuma jäänud vedrud teise ringiga, sidudes seasõra üleviske kõrvale/üle. Põhimõte peaks olema selline, et vedrude kõrgust ja asendit fikseerivad nööride liinid on kõik duubeldatud, nagu pildil näha e. nöörid jooksevad paralleelselt


Vedrude ülemise välise ääre külge paigaldasin põlve otsas jämedast traadist istmeraami järgi väänatud raami spetsiaalselt vedrude klammerdamiseks mõeldud klambritega, millised tuli kokku pigistada vastavate ümmarguste tangidega. Väga mugav ja kiire viis.


Vedrude kinnitamise klambrid ja nende kokku pigistamise tangid.


Sidumise tulemus sai minu enda hinnangul päris hea ning igati sarnane teisele originaalile, kuid ...

   
Mauri tuvastas põhjalikumal uurimisel "väikese" vea, nimelt toolipõhja esikülg ülemine äär peaks ulatuma puitraamist vähemalt 1 cm võrra väljapoole (vasakpoolne pilt), kuid minu seotu oli vastupidiselt 1 cm seespool puitraami äärt (parempoolne pilt). Kuna sellisele põhjale ei saa kanti korrektselt kinnitada, siis sain ülesande eest tahapoole minevad nöörid esimesest küljest lahti võtta ning võimalusel vedrude esioda ümber siduda. 

Tegelikkuses osutus ümbertegemine sedavõrd keerukaks, et olin sunnitud kogu seotud vedrustuse lahti pookima ja sain vedrupõhja uuesti algusest peale siduda. Peris kena öppetund ja terve tööpäeva jagu lisapraktikat!

Siin siis uus algus ...


... ja teistmoodi töövõtted. Metallklambrid tuli asendada peenema õmblemisnööriga ning sellega sai traatraam vedrude külge jadamisi sidudes kinnitatud.


Vana originaal ja uuesti seotud istmepõhjad kõrvuti.


Seekord sai esikülg parem.


Väike vinkki veel - vedrude kõrgust sidumisel on kõige parem mõõta metalljoonlauaga, see mahub igale poole vahele ja on jäik, seega hea mõõta, annab õige tulemuse.

ja veel üks vinkki - sõlmed, millised lõpetavad nööri otsi, tehakse puiduliimiga kokku/sõlmele tilgutatakse liimi, et otsad punuma ei paneks.


Kogu sidumistöö läheb taas juteriidest teki alla, teki ääred väljapoole topelt keeratud ja klambritega kinni lastud.


Vedrud pealt  ja kandi raam samuti läbi õmmeldud ning jääb ootama järgmist tööpäeva järgmiste kihtide lisamiseks.


Meile saadeti mõned küsimused 😉: 

1. Kas klambritega vedrusid kinnitades jäävad vedrud sama pingule, kui õmmeldes, et keerutada ei saa?
Eks see sõltu sellest, kui tugevalt klamber kinni pigistada. Tugevalt pigistades võttis vedru päris kinni küll. Kuidas see ajale vastu paneb, ei oska kahjuks öelda.

2. Kas vöösid naelutades tegid samamoodi nagu koolis, et esmalt naelutasid ühe kihi, keerasid kolme korra ja naelutasid pealt uuesti?
Just, samamoodi nagu koolis

3. Millega vöösid pingutasid?
Mina pingutasin kammi kujulise väikse sadulavöö pingutiga, kuid kohapeal on ka pika varrega pingutid.

4. See liimiga tugevdamine on huvitav tehnika. Et ei mingit ühekaupa naelaaukude täitmist? Rääkisin sel teemal täna meistritega ja mulle selgitati, et põhimõtteliselt on nad teadlikud ka puupunnidega täitmisest ning aegajalt, küll harva, kuid siiski, teevad nad ka nii, kuid tavaklient ei nõua muud, kuid oma soovide täitmist e. uue polstri, täidise või vedrude panekut ning üldjuhul on klient hinnatundlik, seega tunnitasu maksmine naelaaukude täitmise eest ei ole majanduslikult vajalik.
Liimiga aukude ja pragude täitmine võetakse ette siis, kui raami konstruktsioon on nõrgestatud kas korduvast kanga vahetamisest või muudest mehhaanilistest vigastustest ning vajadusel saab samaaegslt pitskruvidega ka nt tappe liimida jms. Kui liim ära kuivab, siis on see läbipaistev ja ei jää enam silma.














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar